Õhus on elektrit ehk hallrähni hüüd.

Paar päeva tagasi linde pildistama minnes kuulsin kerget tärinat. Kuna oli väga tuuline, siis tundus alguses, et suur elektripost säriseb kuidagi. Peatusin siiski ning asusin asja uurima. Hallpea- rähni (Picus canus) polnudki nii lihtne eemalt selle kõrge elektriposti varjus näha. Hallrähni trummeldus peaks mainima on kordi vaiksem kui kirjurähni oma, see on lausa justkui kerge põrin vastu posti, aga kui oma hääle lahti päästab, siis seda juba ei unusta ning see kõlab äratuntavalt ka kaugelt. Lisan pilte, kus hallrähn trummeldas ja häälitses pikalt ning võttis sisse ka kentsakaid poose, ise ikka aeg- ajalt kord ühele ja kord teisele poole vaadatas, kõik ilmselt vaid selleks, et leida paariline pesitsemiseks. Hiljem lendas ta metsatukka ja sealtki kostus pikalt veel see haledatooniline hüüd. Hallrähnil on ootuste aeg ja kindlasti tema ponnistused kannavad vilja. Mine tea ja ehk ristuvad veel meie teed. Mina jään seda igatahes ootama.