Virmalisteöö 17.03- 18.03.2015
Oli kena vaikne õhtupoolik ning ise olin mugavalt televiisori ees. Tasus aga pilk korraks suhtlusportaali viia kui sain aru, et tulemas või siis vähemalt võimalus virmalisi näha on kaunis suur. Tagatipuks oli sõber kella 20 paiku lausa koduõuelt tehtud pildi virmalistest ka postitanud. Tegutsesin kui sõjaväes ning olingi riides ja minekul. Õnneks aku oli laaditud ja see oli taolises ekspromt olukorras kulda väärt asi. Polnud kaua vaja taeva poole pimedas õhtus vaadata kui silm seletas liikumist, mis muutus pidevalt. Korraks oli vaiksem periood ning tekkis ka vajadus koju minna, sest tööpäev hommikul mõlkus aeg-ajalt meeles. See soov sai maha rahustatud ja nii ma jätkasin veel. Mingi hetk tuli ju koju ikka minna ning sinna see taevane vaatemäng minust veel maha jäi. Hommikul ärgates, aga valdas mind väga kummaline tunne ja usun, et paljudel inimestel oli midagi sarnast, kes öösel virmalisi olid jahtinud. Kael oli kange sellest taeva poole upitamisest, silmade ees purskas endiselt virmalisi ning pea lõhkus korralikult sellest magamatusest. Üks suur pidu ja pralle oli maha peetud, selline siis kokkuvõtvalt see hommikune tunne. Vaatemäng aga oli see,mis vääris kohalolekut.
