Esmaspäev, 27. mai 2013

Pildinoppeid nädalavahetusest. 
Nädalavahetus oli soe ja päikesepaisteline. Palju saigi nauditud seda justkui suviselt sooja ilma, milles oli palju linnulaulu, värset ning magusat lillelõhna. Pargis õitsevad veel rikkalikult tulbid ja iga õis on veelgi pidulikum selles õitemeres. Avastasin pargis rästa pesa kõrge männiharu vahel ja pikemalt jälgides nägin hoolsa rästapaari toimetamisi pesal. Ussikesi tuuakse noka vahel ikka hulgim ja topitakse justkui trehtrist pojale kurku. Seejärel jääb ema- isa ootama kuni poeg taguotsa pesa äärele seab ning siis haarab oma nokaga väljaheite ja pistab lendu. Pesa puhas ja pojukesed sirgumas õnnelikult. Looduses viibides täheldasin, et piibelehed ei õitsegi veel, kulub ehk nädalake selleks, et imetelda neid õisi. Ojamõõl on peaaegu avanemas. Liblikaid pole veel pildikarpi püüdnud, kuidagi vähe hetkel veel, nii mulle tundub. Rõõmu võib tunda, et mitmel tuttpütipaaril juba oma viis muna pesas ja haudumine käib täie hooga. Loodus elab omas rütmis ning katsun ise ka neid uusi tärkajaid märgata ja jäädvustada. 

kirglikud punased

õrn segu
Lembit pidas ka vajalikuks põlvele laskuda nene ilu ees


hakikesel on lihtsalt palav

veega sina peal

ikka põske noolimas midagi

punane vaher koos rästaga


üks rästavanem pojakesi toiduga kostitamas



pepu puhtaks

pesa puhtaks, poja väljaheitega pesast lendu nüüd

ojamõõl

ussilakk on särama löönud

   
tants ja trall õhtupäikese käes
metsas on saladusi

                 

lauluigepaar  on toidulauaga rahul

õhtune tukkuja


veest tagasi pesale


uhke tuttpütimamma, selles pesas on viis muna


                                    Päikest! Päikest! Päikest!

     

Neljapäev, 9. mai 2013

Sinililled
Kevad tormab juba nii kiiresti uude faasi looduses, et viimane aeg oli püüda veel sinililli jäädvustada. Olingi need pisikesed ja kaunid õied metsa alt vaid korra sel kevadel üles otsinud ja eile leidsingi looduses olles, et kohe- kohe on õitsemisaeg ka möödas. Nii kaua on oodatud nende siniste õite puhkemist ning veel mõni aeg on nad metsa all, aga varsti on nende äraõitsenud lillede kõrval uued õitsejad.

Pühapäev, 5. mai 2013

Tuttpüti eri.
Veel eile oli neid vaid paar paari järvel. Täna, kui jää oli tuulega kantud ära jäädavalt, oli siis tuttpütte äkki kohale saabunud juba mitukümmend lindu ja kindlasti tuleb neid veel juurde. Neil on vahva häälitsus kaaslase kutsumisel, veidi prääksuv heli. Kohe ka suured paarilise otsimised ja tagaajamised käsil ning liiga aktiivsed ning üleliigsed segajad peavad tegema kiiret minekut. Tihe sukeldumine päästab kaklusest, sest ega nad naljalt tiibu ja jalgu taha kasutada vees edasi liikumiseks. Tundub raskevõitu see hoojooks vees. Ilm oli hullult külm ja tuuline õhtul ja juba pooleteisetunnise väljas viibimisega hakkasid sõrmed külmetama järve ääres, kuigi ei olnud just täiesti palajakäsi ka. Paks jope ja müts peab ikka ka kevadel selle +5 kraadi juures seljas olema kui plaanis pikemalt passida lindude tegemisi. Olin juba minema sättinud kui märkasin ühe paari tegemisi pajupõõsaste taga. Tundus algselt, et mõtevad juba pesa tegemise peale. Hiilisin jämeda kolmeharulise paju taha, kuhu oli ka hea kaamerat toetada ja ise seejuures varju jääda. Kahjuks jäi ette küll pilliroogu ja ka põõsaid, aga egas rohkem teiste magamistuppa kõlvanudki ju vaadata.
Saagu teid palju, kaunid tuttpütikesed!