Esmaspäev, 13. november 2017


Esmakohtumine Vöötkakuga (Surnia ulula)

Sel sombusel ning sajusel novembripäeval loodusesse minnes ei osanud ma ette arvata, et see laupäev mulle just sellise hinnalise kingituse pakub. Hea juhus, et ma sammud selles suunas seadsin. Siis aga tardusin paigale kui tee pealt vaadatuna umbes 20 meetri kaugusel ja vana kase oksal märkasin justkui mingit kogu, mis võiks lind olla. Peast käis läbi mõte, et kas ongi tema! Lind oli niivõrd hästi sulandunud puude värviga, et tekitab siiamaani üllatava tunde minus, kuidas üldse seda mitte väga suurt lindu suutsin märgata. Ju siis oli aeg küps ja loodus tahtis mind premeerida ning olen selle üle väga tänulik. Samas tänan ka seda armast ja ilusat Vöötkakku, et ta kinkis mulle endaga koosolemise aega, mil sain tema tegemisi jälgida. Jääb üle vaid oodata juba järgmiseid kohtumisi.