Suvehommik.

Tänahommikune varajane ärkamine tasus end kuhjaga ära, sest oli mida vaadata ning oli tõsiselt palju, mida ka kaameraga jäädvustada. Päike on nobe ja hopsti ta puude tagant väljas oligi ning korraga lõi põld justkui põlema. Kerge udu sai ka endale jumet juurde ning nüüd oli siis õige aeg ka kaamerale tööd anda. Eredas päikesevalguses ise silmaga kõike ei märkagi, aga tubli abimees, see kaamera siis muidugi, leiab üles ka õige pisemad tukkujad. Nemad aga ootavad päikese käes kuivamist, et siis ka asuda päevastele tegemistele. Pildivalik on Teie ees ning loodetavasti leiate nendest ka sellise, mis meelde jääb. Aitäh!

Rohkelt rohelist.

Vaadates üle paari päeva tagust pildimaterjali, paningi tähele, et on silm rohkem rohelisel toonil peatuma jäänud. Pole ka ime, sest roheline on alati olnud värvide pingereas mulle ikka esimene. Mõned pildid siis, kus palju rohelist ja sekka ka veidi teisi toone sellest päevast.

Särav põdrakanep.

Kui ilm on väga vahelduv ning suuremalt jaolt siiski sajune nagu hetkel suvi on, siis kasutasin ära hetke, mil päike pilvede vahelt ka korraks end näitas ja jooksin põllu veerde. Seda, mida salamahti olin lootnud, seda ma ka leidsin. Põdrakanep säras peale vihmahoogu. Kuskil juba taas müristas ja pilved liikusid väga kiiresti. Haarasin kaamerasse selle lõbusa värvidemängu ning jooksuga tagasi tuppa, et mitte järjekordse suure saju alla jääda nagu oli minuga eelmisel päeval juba juhtunud.