Teisipäev, 29. aprill 2014

Õhus on elektrit ehk hallrähni hüüd.

Paar päeva tagasi linde pildistama minnes kuulsin kerget tärinat. Kuna oli väga tuuline, siis tundus alguses, et suur elektripost säriseb kuidagi. Peatusin siiski ning asusin asja uurima. Hallpea- rähni (Picus canus) polnudki nii lihtne eemalt selle kõrge elektriposti varjus näha. Hallrähni trummeldus peaks mainima on kordi vaiksem kui kirjurähni oma, see on lausa justkui kerge põrin vastu posti, aga kui oma hääle lahti päästab, siis seda juba ei unusta ning see kõlab äratuntavalt ka kaugelt. Lisan pilte, kus hallrähn trummeldas ja häälitses pikalt ning võttis sisse ka kentsakaid poose, ise ikka aeg- ajalt kord ühele ja kord teisele poole vaadatas, kõik ilmselt vaid selleks, et leida paariline pesitsemiseks. Hiljem lendas ta metsatukka ja sealtki kostus pikalt veel see haledatooniline hüüd. Hallrähnil on ootuste aeg ja kindlasti tema ponnistused kannavad vilja. Mine tea ja ehk ristuvad veel meie teed. Mina jään seda igatahes ootama. 












Neljapäev, 3. aprill 2014

Hobused traavi. 

Oli võimalus tuttavatega kaasa minna ja hobuste traavivõsitlust jälgida läbi kaamerasilma. Võiduajamine toimus Tamperes ( http://www.teivonravit.fi/ ) Rahvast oli üksjagu kohal sellel tavalisel tööpäevaõhtul. Paljud jälgisid traavivõistlust otse autost, mis olid pargitid siis vastavatele parkimiskohtadele ja kust oli otse aotost võimalus jälgida. Mugavam ja soojem oli muidugi neil, kes jälgisid siis hoones sees ja laua taga. Pigem istusid autodes inimesed, kes rohkem ootasid sõitude tulemusi ja nende kaasaelamine käis sõidu panustele. Tuttavad tegid samuti mõned panused, aga mina, sellest midagi teadmata, muidugi rõõmsalt vaid pildistasin. Hobused on kaunid ja nende kiirused rajal on samuti muljetavaldavad. Kõik pildid on tehtud korraliku liikumise pealt ja raja äärest. Mõned kaadrid sellest korrast on siis vaatamiseks siin. Hea koht vähemalt kasvõi harjutamiseks oli seal mulle küll, sest ega seda liikumist annab ikka püüda ja treenida veel. 














Kolmapäev, 2. aprill 2014


Mõned linnud kevades.

Kevad on ikka väga kaunis aastaaeg, kus lindude ränne ja aktiivsus jälle rõõmu pakub. Järgnevalt nädala jooksul pildile talletatud hetked lindudest ja loodusest. 


                                                  Sookured on saabumasGrus grus


Laululuiged oma õhtusel lennulCygnus cygnus


Napilt, no mitte ei mahtunud ära  :)

                                              
                                                      Kanada lagle, Branta canadensis


                                    Sõtkapaar kes on teineteist leidnud, Bucephala clangula


                                        Minu kaitsva tiiva all on kindel koht, Cygnus cygnus


                                               Vares ka asjatas teiste lindudega võidu.


                                                Siisike vaatas ja ootas, Carduelis spinus


                                    Siisikese laul kõlas julgelt ja kaunilt, Carduelis spinus


                                           Laululuikedel valitseb üksmeel ka söögi ajal.



                                                      
                                                           Sõtkad, Bucephala clangula


                                           Isase sõtka tiivasirutusBucephala clangula


                                     Kohavahetus, isane sõtkas lennulBucephala clangula


Hüüpi häälitsemas olen korduvalt ja korduvalt kuulnud. Niivõrd omalaadne ja huvitav on selle isaslinnu hüüd. Raske on aimata, et kust see hääl siis ikkagi kaigub veekogu ääres. Seda, et ta seal kuskil pilliroo sees end peidab tean küll, kuid kahjuks harva teeb ta end nähtavaks. Nüüd kevadel on isaslind ootel ning hüüdu on juba päris tihedalt hetkel kuulda. Kui ma poleks fotodelt näinud hüübile iseloomulikku kehahoiakat, siis ilmselt poleks ma teda üldse tähele pannud, sest tema värvus kattub niivõrd kevadise pilliroo värviga. Pean seda vedamiseks, et minu silm teda ära seletas, sest vahemaa oli ka kaunis soliidne meie vahel. Nendel piltidel oli ta juba liikunud veidi rohkem nähtavale ja ikka tõstis ta oma noka taeva poole, justkui oleks emaslind kohe- kohe sealt kuskilt tulemas ja ilmselt ta ka vartsi siis kohale jõuabki. Häälitsedes võttis ta hoopis teise asendi sisse ning oli kössis, suled veidi kohevil ja noka asend allapoole. Arvasin ise millegipärast, et just hüüdmise ajal on tal pea kuklas ja nokk ülespoole. 

                                                                 
                                                                   HüüpBotaurus





    Sära päevadesse ning ikka ilusat ja lillelõhnalist kevade jätku!