Mõned linnud kevades.

Kevad on ikka väga kaunis aastaaeg, kus lindude ränne ja aktiivsus jälle rõõmu pakub. Järgnevalt nädala jooksul pildile talletatud hetked lindudest ja loodusest. 

                                                  Sookured on saabumas, Grus grus

Laululuiged oma õhtusel lennul, Cygnus cygnus

Napilt, no mitte ei mahtunud ära  :)

                                              
                                                      Kanada lagle, Branta canadensis

                                    Sõtkapaar kes on teineteist leidnud, Bucephala clangula

                                        Minu kaitsva tiiva all on kindel koht, Cygnus cygnus

                                               Vares ka asjatas teiste lindudega võidu.

                                                Siisike vaatas ja ootas, Carduelis spinus

                                    Siisikese laul kõlas julgelt ja kaunilt, Carduelis spinus

                                           Laululuikedel valitseb üksmeel ka söögi ajal.

                                                      
                                                           Sõtkad, Bucephala clangula

                                           Isase sõtka tiivasirutus, Bucephala clangula

                                     Kohavahetus, isane sõtkas lennul, Bucephala clangula

Hüüpi häälitsemas olen korduvalt ja korduvalt kuulnud. Niivõrd omalaadne ja huvitav on selle isaslinnu hüüd. Raske on aimata, et kust see hääl siis ikkagi kaigub veekogu ääres. Seda, et ta seal kuskil pilliroo sees end peidab tean küll, kuid kahjuks harva teeb ta end nähtavaks. Nüüd kevadel on isaslind ootel ning hüüdu on juba päris tihedalt hetkel kuulda. Kui ma poleks fotodelt näinud hüübile iseloomulikku kehahoiakat, siis ilmselt poleks ma teda üldse tähele pannud, sest tema värvus kattub niivõrd kevadise pilliroo värviga. Pean seda vedamiseks, et minu silm teda ära seletas, sest vahemaa oli ka kaunis soliidne meie vahel. Nendel piltidel oli ta juba liikunud veidi rohkem nähtavale ja ikka tõstis ta oma noka taeva poole, justkui oleks emaslind kohe- kohe sealt kuskilt tulemas ja ilmselt ta ka vartsi siis kohale jõuabki. Häälitsedes võttis ta hoopis teise asendi sisse ning oli kössis, suled veidi kohevil ja noka asend allapoole. Arvasin ise millegipärast, et just hüüdmise ajal on tal pea kuklas ja nokk ülespoole. 

                                                                 
                                                                   Hüüp, Botaurus

    Sära päevadesse ning ikka ilusat ja lillelõhnalist kevade jätku!