Suvehommik.

Tänahommikune varajane ärkamine tasus end kuhjaga ära, sest oli mida vaadata ning oli tõsiselt palju, mida ka kaameraga jäädvustada. Päike on nobe ja hopsti ta puude tagant väljas oligi ning korraga lõi põld justkui põlema. Kerge udu sai ka endale jumet juurde ning nüüd oli siis õige aeg ka kaamerale tööd anda. Eredas päikesevalguses ise silmaga kõike ei märkagi, aga tubli abimees, see kaamera siis muidugi, leiab üles ka õige pisemad tukkujad. Nemad aga ootavad päikese käes kuivamist, et siis ka asuda päevastele tegemistele. Pildivalik on Teie ees ning loodetavasti leiate nendest ka sellise, mis meelde jääb. Aitäh!

Rohkelt rohelist.

Vaadates üle paari päeva tagust pildimaterjali, paningi tähele, et on silm rohkem rohelisel toonil peatuma jäänud. Pole ka ime, sest roheline on alati olnud värvide pingereas mulle ikka esimene. Mõned pildid siis, kus palju rohelist ja sekka ka veidi teisi toone sellest päevast.

Särav põdrakanep.

Kui ilm on väga vahelduv ning suuremalt jaolt siiski sajune nagu hetkel suvi on, siis kasutasin ära hetke, mil päike pilvede vahelt ka korraks end näitas ja jooksin põllu veerde. Seda, mida salamahti olin lootnud, seda ma ka leidsin. Põdrakanep säras peale vihmahoogu. Kuskil juba taas müristas ja pilved liikusid väga kiiresti. Haarasin kaamerasse selle lõbusa värvidemängu ning jooksuga tagasi tuppa, et mitte järjekordse suure saju alla jääda nagu oli minuga eelmisel päeval juba juhtunud.

                            Lugu sellest, kuidas tüdrukutirtsud ja nende kummikud käisid jalutamas.

 Oli täna selline tavaline ja sombus pärastlõunane aeg. Kaks tüdrukutirtsu panid riided selga ning tõmbasid kummikud jalga, sest niimoodi on parem viia kummikud jalutama. Minek oli hoogne ja varsti jõutigi sinna, millest kummikud olid unistanud, järve äärde.

                            Kummikud kapsasid rõõmust lausa tantsu lüüa ning ei püsinud sugugi paigal.

                                  Ikka oli neil vaja tüdrukuid kord siia- ja kord sinnapoole jooksutada.

                      Ning siis märkasid kummikud seda tõelist rõõmupesa millest kaua unistatud, järv.

                            Kummikud viisid tüdrukutirtsud korra vette ja siis hüpati välja ning see mäng
                            oli nii lõbus kummikutel, et korrati ikka veel ja veel.

                                Vigurdasid nii tüdrukud kui kummikud ja kõik olid juba hoos.

 Mingi hetk tuli aga lastele meelde, et mida vanaema kõige selle peale ka kostab ning ega ta riidlema hakka. Ei hakka oli ühine arvamus, sest täitsa kogemata olid ju kummikud veetaset mõõtma hakanud.

                           Kummikud aga ei kuulanud sõna ning keerasid otsa ringi ja sumaki vette tagasi.

                         Nüüd oli ka kummikutel veemõõtmisest isu täis saanud ja koos hüpati veest välja.

                                         Lirts ja lörts sammusid tüdrukutirtsud ja nende kummikud randa.

       Kummikud ei olnud sugugi rõõmsad kui kuulsid tüdrukute plaanist vesi välja valada nende seest.

                                   Nad lausa sõdisid vastu ja ei tahtnud jalast kuidagi ära tulla.

 Siis aga hüppas jalast ära esimene kummik ning selle järel ka teine kummik ja siis veel kolmas, neljas. Läks suureks veemõõtmiseks. Nalja palju ning võitsid  täna kõik, sest oli jälle üks tore laupäev lihtsalt.