Lugu sellest, kuidas tüdrukutirtsud ja nende kummikud käisid jalutamas.

 Oli täna selline tavaline ja sombus pärastlõunane aeg. Kaks tüdrukutirtsu panid riided selga ning tõmbasid kummikud jalga, sest niimoodi on parem viia kummikud jalutama. Minek oli hoogne ja varsti jõutigi sinna, millest kummikud olid unistanud, järve äärde.

                            Kummikud kapsasid rõõmust lausa tantsu lüüa ning ei püsinud sugugi paigal.

                                  Ikka oli neil vaja tüdrukuid kord siia- ja kord sinnapoole jooksutada.

                      Ning siis märkasid kummikud seda tõelist rõõmupesa millest kaua unistatud, järv.

                            Kummikud viisid tüdrukutirtsud korra vette ja siis hüpati välja ning see mäng
                            oli nii lõbus kummikutel, et korrati ikka veel ja veel.

                                Vigurdasid nii tüdrukud kui kummikud ja kõik olid juba hoos.

 Mingi hetk tuli aga lastele meelde, et mida vanaema kõige selle peale ka kostab ning ega ta riidlema hakka. Ei hakka oli ühine arvamus, sest täitsa kogemata olid ju kummikud veetaset mõõtma hakanud.

                           Kummikud aga ei kuulanud sõna ning keerasid otsa ringi ja sumaki vette tagasi.

                         Nüüd oli ka kummikutel veemõõtmisest isu täis saanud ja koos hüpati veest välja.

                                         Lirts ja lörts sammusid tüdrukutirtsud ja nende kummikud randa.

       Kummikud ei olnud sugugi rõõmsad kui kuulsid tüdrukute plaanist vesi välja valada nende seest.

                                   Nad lausa sõdisid vastu ja ei tahtnud jalast kuidagi ära tulla.

 Siis aga hüppas jalast ära esimene kummik ning selle järel ka teine kummik ja siis veel kolmas, neljas. Läks suureks veemõõtmiseks. Nalja palju ning võitsid  täna kõik, sest oli jälle üks tore laupäev lihtsalt.