Nädalavahetus täis rõõmu ja päikest.

Taolist päikeseküllust kui sel nädalavahetusel pole küll sel talvel varem olnud ja pealegi jagus seda tõesti kaheks päevaks. Kõik see ilu kutsus end nautima, kuigi temperatuurid kõnelesid enda eest, hommikul -20. Õhtuks olid kraadid palju leebemad, kuid tuul oli kohati lausa väga terav. Hea meel oli mul ka selle üle, et peale haigust enesetunne võimaldas jälle kaamera haarata ja loodusesse minna ja koos oma pisikese neljaaastase lapselapse Raeliga, kes meil külas oli. Talv koos lumesäraga ja valguse poolt mustrite ning varjude joonistamine lumele on võrratu. Kahjuks sel talvel on seda valguse ja päikese koostööd õnnestunud vähe pildile jäädvustada, sest ilmad pole soosinud. Seda enam tasub nüüd vastu kevadetki seda siis teha kui ilmad võimaldavad. Koos lapselapsega kohtasime jalutuskäigul linde ja väga palju oli erinevaid jälgi lumel. Erilise meeleolu lõi pisikesele tüdrukule loojuv päike ja suur avar järv, kus nüüd siis peal jää ja lumi. Kindlasti on lapsel raske ette kujutada kõiki neid  loodusega kaasaskäivaid muutusi, kuid püüdsin selgitada. Suvel on ju samas ujumas käidud, nüüd aga kõndisime mööda rada jää peal, mõned aga suusatasid . Lumega hullamine oli samuti hoopis midagi muud kui lihtsalt metsa vahel olles. Need päevad jagasid meile mõlemale palju rõõmurohkeid hetki.

                           

                              Väga hea liiklusvahend talvel. Meie aga jalutasime, sest aega oli piisavalt.

Mitte lumerohkus ei ole seda katust muljunud, vaid katus ongi selline. 

Vares vaatas varesid ja inimesi.

   

Paistab, et need hakid on otsustanud juba varakult siis väljavalitud pesituspaigal silm  peal hoida.

          

Jänku oli teinud meile maja taha põllule mõnusa mustri.

Jäätükike justkui lutsukomm. 

Eputasin siis ise ka veidi. 

Rähn toimetas oma tegemisi puu otsas. 

   

Jäljed lumel.

Sissesõidetud suusarajad järvejääl. 

Männihakatis. 

Pihlakas loojuva päikese varjus. 

Sillake on talvepuhkusel.

  

                                   Mustad lepad, aga väheke teismoodi.

                                                       Kõrged, kõrged.

                                                

                                                  Lumi läks lendu.

                          

                           

                                            

                                          

                                              Järvel hüpata... nii tore!

                                                         Hea olla. 

                                                    Kohe tulemas õhupall. 

                                                      Lendas ära.

                                                     Pilvesõnum.

                                            Valgust täis õhtu.
On pühapäev ning asja Tamperesse, samas meenub, et sel õhtul algamas valgusnädalate avamine. See on traditsioon, mis aastaid juba olnud samal ajal. Siis süüdatakse linnas tänavate kaunistamiseks paigaldatud dekoratsioonide ja kujukestega kaunistatud tänavavalgustus ning samas toimub ka ilutulestik. Mõte oli siis pildistada ilutulestikku kui juba seal korra olen ja veidi mõned kaadrid linnast pimedamal ajal. Sai end sisse seatud Tampere suure staadioni juures, Koskikeskuse so kaubanduskeskuse taga asuval alal. Seal asub ka paar aastat tagasi valminud jalakäijatele mõeldud sild. Suvel väljuvad sealt erinevad lõbusõidulaevad, mis sõidutavad järvel ning seal asub ka tore turg puu- ja köögivilja müügiks. Aastaringselt saab turuplatsil süüa saiakesi, juua kohvi ja ka maitsta sooja verivorsti. Tampere ümbruses elavad inimesed peavad verivorstist lugu, seda ei saa teiste Soome piirkondade kohta öelda. Kahju vaid, et siinmail müügil vaid üks verivorsti sort. Ise ostan ka aeg- ajalt verivorsti ikka, sest isutab ju. 
Lisan siis mõned pildid sellest õhtust ja need pildid tehtud enne ilutulestiku algust ja koos ilutulestikuga. Linna peale polnud valgust mõtet otsima minna kaameraga ja sai nii otsustaud, kui olime kogenud linna libedaid tänavaid. Oli ikka väga julm libedus ja usun, et Tallinna tänavatele kohe kuidagi alla ei jäänud. 

kell on 17.41, valguskuma on veel taevas

erinevaid hooneid

silla alt läbi

suur lind

materjal, millest on siis valmistatud eemisel pildil olev teos

üle silla

ja põmmutamine läks lahti

Lisää kuvateksti

raketid liiguvad

Sügispäev koos värvide ja sügisese veega.

On puhkepäev ning isegi päike piilub pilvede tagant. Ometi kord normaalne laupäevahommik, mõtlen kohe selle peale. Päikest pole nüüd juba paar nädalat küll olnud ja ikka märjad tööriided kodus kuivamas igal tööpäeva õhtul. Kui hommikukohvi joodud ja mõistus juba rohkem ka tööle hakanud, siis esimene mõte oligi, et täna ja kohe loodusesse. Termosega kuum tee ja mesi kaasas, mõni amps ka kilekotti ning autole hääled sisse. Millegipärast oli minus suur soov pildistada sügisvärvides vett, koos langevate lehtedega ja veel palju muud, mis vaid silma hakkab. Otsustasime sõita kodukohast kuskil 40 km kaugusel asuvasse Vihavuosi, kus nii üht kui teist kindlasti ka leidub. Seal asub ka vana vesiveski, mis on suvekuudel avatud ka külastajatele. Ise pole ma seda veskit seestpoolt külastanud ja selleks avaneb veel võimalusi. Päeva kaunistasid voolava vee helid, tuule kerge puudutus, laululuikede imelised hääled ja palju värve. See on SÜGIS. 

1900 a. alguaastatel rajatud vesiveski, toimib hetkel kui muuseum

igal aastaajal huvitavad, vanad sillapostid

kujundid vees

selle oksa viimane leheke

sügisvärve on veel piisavalt

kivihunnik koos lisanditega

õnge otsa on jäänud vahtrapuu kaunad

hoogsalt kividelt allapoole

lõunane päike lisas kõrtele vees vaid värve juurde

kividel on oma jutt ja oma asukoht looduses

allkiri, sügisel on ta erinevates kohtades erinev

hetkeks veel peatunud vahtraleht puu jalamil

üksik põõsas ning veel ehitud

märg, kaunis

kolmandale polnud ruumi, sõjakalt ning häälekalt löödi talle tuul alla

üksik sõtkas aina sukeldus, sukeldus ja kindlasti oli tal rikkalik söögilaud seal vee all

sügisene

veetaimed moodustavad mustreid

loodus joonistas

Õhtu Lahtis.

Jälle kord sügis ning jälle mõnel sõbral tekib tahtmine minna Lahti linna värvilisi purskkaeve pildistama. Mis ka mitte, mõtlen mina ja sõidan kaasa. Sõites elukohast 91 km sinna mõtlen sõidu ajal, et pidin nüüd lubama, aga samas loodan mõne asjaliku pildigi saada pimedas sügisõhtus ja pealegi ei saja vihma ning loota on selget tähistaevast. Tee peal olles võib näha kaunist päikeseloojang koos õrnroosade suurte pilvemassividega, aga aeg kiirustab takka ning peatuda ei ole võimalik, sest peame enne kella 19 kohal olema, sest täpselt sel kellaajal  algab Lahtis värviliste purskkaevude etendus. Kuna olen neid ka eelneval kahel aastal pildistamas käinud, siis tean enam- vähem, mis ees ootamas. Pildistajaid oli kogunenud omajagu, samas ka mitmeid pealtvaatajaid ja võtsin koha sisse peaaegu seal, kus eelmiselgi aastal ja põhimõttega, et linnatuled väga segama ei hakkaks pildistamisel kui veemängud algavad. Sel korral väga ei vajutanudki päästikule, kuid sellegipoolest suutsin tekitada piisavalt praaki (statiiv värises), aga need värinad veevoolus meeldisid sedavõrd, et otsustasin paar pilti ka siia vaatamiseks lisada. Veevoolu võib ka niimoodi koos muusikaga näha. Purskkaevude värviline vool koos vahelduva muusikaga kestab täpselt 30 min ning peale seda sai ka Lahti linna sadamas mõned kaadrid pimedal ajal  tehtud. Linna sadam asub otse Sibeliuse kontserimaja kõrval. Siin siis mõned killud tollest õhtust, mis olid täis värve, täis muusikat, selget ja jahedat sügistaevast Lahti linnas.

 

kõlab muusika, muusika

vaade sadamast linnale

vasakule jääv hoone on Sibeliuse kontserimaja Lahtis

Lahtis on suusahüppe mägesid tervelt kolm, siin pildil on üks nendest

majakatuled ja tuled akendes

sügisel kl 19.49 on juba pime

Sibeliuse kontserdimaja peegeldus vees

vaikne

valgus akendes, peegeldus