Kevadõhtul.

Sel jalutuskäigul oli tegelikult sooviks kohata sookurgesid, kes olid häälekalt märku andnud, et on rännakult tagasi jõudnud. Tegelikult leidsingi sookurgede paari metsa äärest, kus nad oli toitumas. Nägin nad ära ning jätkasin oma teed. Järgmiseks õnnestus rebast ehmatada ja arvan, et reinuvader oli ise mind juba ammu märganud. Kukkus teine elu eest liduma, siis aga peatus hetkeks ning mõõtis meie vahemaad. Jõudes metsatukani ja olles tutvaliselt tuli tal vajadus keha kergendada. Siin- seal kostusid laululuikede hääled. Üks kaunis sõjakas lind maandus põllule ning tõrjus sellega lendu luigepaari. Jäi korraks tardunult seisma tiivad valla ja hiljem üksinda õhtusse vaatamas.