Rästa eri.

Eile pargis jäid silma energilised ja mõnusalt kättkätt häälitsevad rästad. Tundus põnev neid jälgida ja eriti peale suurt veelindude pildistamist pidasin neidki põnevateks modellideks. Ega nad meeleldi poseerida ei soovinud, tähelepanelikud jälgijad ning kiired lendajad nagu nad on. Sebivad ja jooksevad, teevad oma toredaid häälitsusi kaaslasele ja muudavad kehahoiakuid tihtipeale. Süüa õnneks nüüd jagub tõesti lindudele palju. Rästad on osavad vihmaussi püüdjad, justkui kuulataks pea viltu, tegelikult vaid ootab sobivat hetke kui ussike on ninaotsa mullast välja pistnud ja sopsti ongi uss noka vahel ning tiritakse osavalt mullast välja. Lõnks ja läinud see ongi. Oravaga oli ühel rästa paaril palju jagelemist. Nimelt teadis orav vägagi hästi kuhu ta oli oma rikkalikud pähkli tagavarad peitnud, mida pargis jalutajad ikka aeg- ajalt neile külakostiks toovad. Nii käis ta neid siis välja kraapimas mulla alt, samas rästad ründamas teda. Kiire jooks pähkel suus tagasi vana pärna lõhesse, kus siis turvaliselt pähleid nosis. Seejärel kordus jälle rästaste ja orava vastasseis ning orav pähkliga tagasi jälle turvapaigas. Ei saanud mitte jätta pildistamata ka viimast jääd, kuigi see hakkab vast juba ununema. Siinkandis veel jagub järvedel jääd ja need mõned kaadrid mis tegin jääst, tundusid  olevat veel huvitavad ja pildistamist väärt. 

vastasseis, orav ja rästas

jälle pähkel üles leitud

no olen ma osav

juba pisike pidulaud  oraval

tänaseks on kindlasti seegi jää sulanud, sest pildistatud eile

kaitses

hirmutas mind

pärnal veel eelmise aasta kaunistused

rõõmu õitest

piiri peal

julge asend

passi passi seal

terane

lõnksti

proua sööb ja mina pean sinu pärast siin passima

läksime mõlemad oma teed

Laul teeb rinna rõõmsaks!

PÄIKESEPAISTE.

Väga kaunis ning kosutav nädalavahetus on seljataga. Palju päikest, rohkelt vilkaid linde toimetamas, rõõm esimestest sinililledest, sookurgede graatsiline liikumine ja nende laul ning palju muud, mida silmad ja meeled talletasid. Kaasas ikka ka kaamera, et ka sinna jäädvustada mõnda huvitavamat seika või värviilu. Kevad on nüüd meiega täistuuridega ja päev- päevalt lisab see aastaaeg uut ja samas kauaoodatuid rõõme.

suure lumekoguse kiire sulamine on toonud palju vett metsa alla

vett jagub 

põgenemine vees

laululuiged

sookured saabuvad

sookurgede kogunemine

sõnajalad rõõmustavad juba oma kauni rohelise värviga

üksik kaotatud sulg jäätunud loigus

rästas 

pardilend

veel leidub lund ja jäädki

peitusemäng, sõtkad ja pardid koos

mammasõtkas lennul

kajakate magamistoas

selle kevade esimesed 

Rõõmsaid ja värviderohkeid hetki Kõigile!

Kevadveed.

Tujukad need kevadpäevad ja juba mitu päeva pole päike end näidanud. Midagi head see mitmepäevane vihmasadu ometi toob kaasa endaga, sest loodetavasti saab lumi sellega tugeva löögi taganemiseks. Järvejää on veel paks ja inimesed, nüüd küll üksikud, käivad ikka august kalu välja tõmbamas. Jää on küll muutunud märjaks uisuväljaks. Hommik oli pilvine ning hall, kuid seadsin sammud ikkagi veekogu poole, lootes mõnd laululuike veel kohata. Viimasest nende pildistamisest on möödas mitu head päeva, sest vahepealsed ilmad pole eriti seda soosinud. Täna aga luikesid polnudki ning pikk ootamine ka lõppes ilma nendeta. Küll lendas kohale üks paar sõtkaid, emaslind koos isaslinnuga. Käsi tundub mul talvega kobaks jäänud ja no mitte ei suuda veel korralikku lennukat saada. Loodetavasti jää sulab ja lindude kohaletulekuga ka uued võimalused ees. Tänane saak siis paar sõtkast, vares kes ka omaette midagi toimetas ja otsis ning lõbusad tilgad, mis räästast valla pääsesid. 

 Jätkuvalt meeliköitvaid kevadpäevi ka edaspidiseks meile Kõigile!

Uus algus.

Kevad on juba mõnda aega olnud meiega, kuid siiani on tõelisi kevadmärke veel väga vähe märgata olnud. Nüüd siis saabus minu jaoks see päris kevad, sest laululuiged on jõudnud kaugelt rännakult tagasi. Esimest korda nägin neid siis kolmapäeval järvel. Järv on veel väga jääs ja inimesed võtavad viimaseid hetki selle peal. Ikka on näha sellel suusatajaid, koertega jalutajaid ning kalamehi. Veidi lahtist vett on aga just nii palju, et mõned neist tagasi saabudes siia maanduvad, sest seda on ju ikka tehtud siin kevadel. Õiged pesitsuspaigad on hetkel veel paksu jääkatte all ning tulebki siis siit seda toidupoolist leida. Kolmapäeval oli luikesid kuus, õhtupoole lisandus veel üks lind. Sama palju oli neid ka veel kahel järgneval päeval. Kuid täna, laupäeval, neid vaatama minnes oli aga üllatus suur, sest kokku lugesin juba üksteist lindu. Palju oli noori laululuikesid nende seas. Pisikesed nägelemised kuuluvad ka asja juurde ja see mõnus ning eriline häälitsus muidugi ka. Millegipärast meenutab see häälitsus mulle vana auto signaali, kerge tuuttuut kõlab ikka mõne linnu nokavahelt. Hetkel on raske neil hommikusest jääkirmest läbi pressida, noored linnud püüavad seda ujudes teha. Vanemad linnud on juba palju kogenumad ja ronivad jää peale ning kõnnivad uude kohta, kus siis vette laskutakse ja hakatakse toitu otsima. Käimine jääl pole kohe kindlasti neile meeltmööda, libe ju koledasti.Toon teieni mõned pildid nendest kaunitest lindudest, mida olen nende kolme päeva jooksul kaameraga suutnud talletada.