esmaspäev, 10. september 2018

                                           
                                           Sügisjooks 2018

Nädalavahetusel, 7.-9. september 2018, toimus Tallinnas rida suuri jooksuvõistlusi. Osaleda said nii noored, lapsed kui täiskasvanud. Pühapäeval 9. septembril jooksti Tallinna maratoni. Laupäeval aga sain mina pealtvaatajana osa sügisjooksust 10 km, kus osalejaid oli rekordiline 23940 inimest. Päev oli möödunud mul lähedastega aega veetes Paljassaare poolsaarel ja Pikakari rannas ning koerete varjupaigast võetud Välk nimelist koera jalutades. Tagasiteel kesklinna jäime aga lõksu, sest linnatransport ei liikunud ja algamas oli kl 17 sügisjooks. Otsustasime jalgsi liikuda Balti jaama poole ja samas ka lähenevaid jooksjaid ergutada, kes meile vastu liikuma just hakkasid Põhja-Tallinna suunas. Ilm oli suviselt soe sel õhtupoolikul ning suur joogijanu piinas nüüd meidki kui jõudsime välja võistluste esimesse joogipunkti. Siin tundus lõbus olevat, sest muusika tümpsus ja energilised joogijagajad olid topsid vett täis valanud ning ootasid võistlejaid. Juba lähenesidki esimesed jooksjad veepunkti ja selleks oli hilisemal võistluste võitjal kulunud stardist kõigest viis minutit. Kuna kaamera oli mul kaasas, siis loomulikult oli soov pildile püüda emotsionaalseid seiku sellest võistluste punktist. Lisan siia pildivaliku nendest hetkedest, kus iga osavõtja on väärt kiidusõnu ja tunnustust, sest kõigist õhkus väga suurt pühendumist ja neid rõõme jagasid vastutulevad osavõtjad ka meile. 

Tänud selle eest!

Sügisjooks 2018 võitja WELDOM KERICH (Keenia)


Sügisjooks 2018 teine koht YURIY RUSYUK (Ukraina)



Sügisjooks 2018 kolmas koht KAUR KIVISTIK (Eesti)





Sügisjooks 2018 võitja naiste arvestuses NORAH CHEBERT (Keenia)





Sügisjooks 2018 teine koht naiste arvestuses LIINA TSERNOV (Eesti)































esmaspäev, 13. november 2017


Esmakohtumine Vöötkakuga (Surnia ulula)

Sel sombusel ning sajusel novembripäeval loodusesse minnes ei osanud ma ette arvata, et see laupäev mulle just sellise hinnalise kingituse pakub. Hea juhus, et ma sammud selles suunas seadsin. Siis aga tardusin paigale kui tee pealt vaadatuna umbes 20 meetri kaugusel ja vana kase oksal märkasin justkui mingit kogu, mis võiks lind olla. Peast käis läbi mõte, et kas ongi tema! Lind oli niivõrd hästi sulandunud puude värviga, et tekitab siiamaani üllatava tunde minus, kuidas üldse seda mitte väga suurt lindu suutsin märgata. Ju siis oli aeg küps ja loodus tahtis mind premeerida ning olen selle üle väga tänulik. Samas tänan ka seda armast ja ilusat Vöötkakku, et ta kinkis mulle endaga koosolemise aega, mil sain tema tegemisi jälgida. Jääb üle vaid oodata juba järgmiseid kohtumisi.