Talvine Lapimaa.
Tallinnast startides 29.dets.2015 Lapimaa poole olid lumeolud lausa kesised Eestimaal. Lootsime väga, et satume aastavahetuseks lumekuningriiki. Vedas küll kuhjaga kui juba esimesel õhtul Lapimaal virmalisi taevalaotusel nägime. Olin nii õnnelik ning tervitasin neid hellitavalt: "Tere, mu kullakesed!Tore oli ka teiste reisikaaslaste rõõme näha, kes esmakordselt virmalisi nägid ja nüüd otse Lapimaal.
Viramised esitasid end meile Suomussalmis, kus ka ööbisime esimesel õhtul. Pilvede pealetung kord tuli ja kord jälle kadus.
Teisel päeval võtsime suuna Riisitunturisse.(Riisitunturi National Park)
Palju jäi silma puude okstelt alla rippuvad Peen narmassamblikud (
Bryoria capillaris)
Mina rühkisin jalgsi mäkke, aga teised turistid näiteks räätsadega.
Ja muidugi pildistasin mina teda..
.. ja siis pildistas tema ka mind (justkui esimest ja viimast korda näeksime lund)
Kahju veidi, et päike kaunid varje meile nendest suurepärastest skulptuuridest ei joonistanud, aga vaadata oli sellegi poolest kuhjaga.
Väike peatus talvise Naruska jõe pildistamiseks.
Ei olnud poseerimiseks valmis ning lippasid metsa poole.
Selline tore tädi marssis püss seljas ja noor jahikoer kõrval üle Naruska jõe jää metsa suunas.
Põhjatihane
(Parus montanus)
Pimedas öös mängisin järjekordses ööbimiskohas veidi otsalambiga, taustaks lumi ja kased.
Mootorsaaniga ja taga selline tore kelk saime sõita Karhutunturi mäkke (asub Salla maakonnas) viiva tee poolele maale, kus asus pisike koda lõkke tegemise võimalusega.
Sealt tuleb juba tubli rändaja, kes käis ära ka peaaegu mäe tipus. Tugev tuul ja pidevalt läbi lume vajumine takistas nii mõnelgi selle tegevuse. Vajumine läbi lume tähendas aga kuni poolde reide sisse prantsatamist ning mina edasi ei riskinud külmaga ning tuulega minna.
Viskasin korraks siis mäenõlvale pikali lihtsalt ning lahke reisikaaslane Anne tegi õnnelikust minust pildi ka ära.
Need oli kohalikud, kes uue mootorsaani proovile panid ning sellega ka mäkke rühkisid, kuigi paar korda ka kummuli käisid sellega seal kõrgemal mäenõlval.
Nüüd tagasi mäenõlvalt sooja lõkke äärde, kus ootas meid juba soe tee ja kuumad vorstikesed. Selle eest kandis hoolt muidugi Raimond. Aitäh!
Sellistes toredates majakestes meie lõbus rännuseltskond siis ära majutatud oligi. Saime olla eraldi ja lõbusalt ka koos aega veeta.
Päikesepaiste ja pakane Ruka suusakeskuses.
Laanenäär
(Perisoreus infaustus)
Susi, Wolf, Hunt- nii nimetab ta end. Suure keskuse peremees, kus oli meil plaanis sõita koerarakenditega. Siin toimub meile instrueerimine kuidas toimub pidurdamine ja kõik muu vajalik. (http://www.erasusi.com/)
Mina tundsin end suurepäraselt kelgus, mida vedasid siis just needsamad koerad siin pildil. Selja taga aga juhtis kelku ja pidurdas muidugi Lembit.
Meie koerarakendi kaks esimest juhtkoera, kelle vahel oli ilmselt juhtpositsioonide pärast veidi nägelemist ja lõrinatki kuulda. Sõidu järel aga oli olukord taas rahulik.
Siis aga päeva nael. Pisike 7 nädalat vana kustikas, keda saime ka sülle võtta. Kutsika ema oli kauni nimega Rooma.
Külm hommik päikesetõusu ajal pani meie näod sõidu järel korralikult punetama, aga peremees oli lausa härmas.
Esimesel ja viimasel päeval oli meie ööbimiskohaks Suomussalmis just see majake.
Paar päeva olime juba sammunud aastas 2016 ja otsustasin selle ka ise maalinguga jäädvustada reisi eelviimase päeva ööl. Toredad reisikaaslased ja tore reis oli! Aitäh!
